IT Proff

IT Proff


Asutuse pidu.
Direktor räägib ühes nurgas seltskonnale:
“Tulen tööle, tahan arvuti sisse lülitada – ei miskit! Kutsun itimehe. Ta tuleb, tõstab käed taeva poole, pomiseb midagi, pöörab mu tooli 5 korda, lööb arvutit jalaga – ja arvuti hakkab tööle! Vapustav!!!”

Samal ajal jutustab ruumi teises otsas itimees:
“Direktor kutsub. Vaatan – tobu on tooliga keerelnud, juhe on keerdunud ja pistikuots kontaktist väljas… Kirun omaette, tõstan meeleheites käed, keerutan juhtme õigeks, lükkan arvuti jalaga pistikule lähemale, arvuti hakkab tööle…!”

Kui ühel hetkel jõuame sinnamaale, et kõik teadaolev info on digitaliseeritud ja ei eksisteeriks enam ühtegi sellist asja, mille kohta saaks öelda loll ja elutu, siis asjad oleksid juba kuskil seal nano tasandil nutikad õppimisvõimelised ja ise paranevad või paljunevad nanorobotid. Iga selline nutinanorobot oleks juba ise it proff. Küll aga võiksid need nutirobotid omavahel kergesti tülli minna, kui puuduks miski neist veel targem, kes näeks tervikpilti ja leiaks selles virr-varris harmoonia. Seega on meil vaja luua kõigile üheselt mõistetav reeglistik, milles oleks kirjas kogu tõde, et kõik nutielukad rõõmsalt harmooniliselt mööda maailma ringi vuraksid. Tore, aga kes oleks see nutielukas, kes selle kõigile üheselt mõistetava ja targa reeglistiku siis mõistaks kokku kirjutada? Kõige loogilisem näib, et peaks olema mingi keskne aju, kust kogu info kõik korraga kokku kogutakse, analüüsitakse ning siis kõige demokraatlikumad, optimaalsemad ja targemad otsused tehakse.
Muidugi võiks uuesti küsida, et miks neid nutielukaid siis vaja on kui on üks aju? Teistelt tuleks võtta aju vähemaks, sest mine tea, võibolla nad hakkaksid seisma oma eksistendi eest ja muutuksid üksteise suhtes ja veel iseäranis suurele ajule ohtlikuks.
Kui siis vaatamata kõigele oleks suur aju nii tark, et looks täiuslikult harmoonilise uue maailma, kus puudub igasugune vägivald ja kannatus, siis kerkiks esile kohe surma teema. Kui enam miski ei sure, siis võib juhtuda, et enam ei mahu kõik ära või tuleb materjalist puudus. Kosmos näib küll olevat lõputu, aga vähemalt bioloogist laadi materjal kipub ennem hukkuma, kui on lootus jõuda parematele jahimaadele. Kui ka see piir ületada, siis näib, et oleme probleemi alguses tagasi, sest kui tehisintellekt levib piisavalt kaugele, siis ühel hetkel võib ta kaotada kontakti teistega, mis võib põhjustada omakorda uusi konflikte, kui saadakse kokku nüüdseks juba tundmatute kontaktidega.
Kui nüüd ikkagi on mingi variant, et on võimalik keskselt seda lõpmatut nutielu harmoniliselt korraldada, siis tekib küsimus, et kas säärase tehisintellekti poolt tehtud tegevused pole enam ette ennustatavad. Mismoodi näeks välja olukord, kui see sama intellekt lahendab probleeme, mida ta juba teab ette, mis juhtuma hakkab? Ja samas, kui ta on lahendud ära kõik probleemid, siis kas ta jääks seisma ja sureks ära, sest kõik töö on tehtud?

Ilmselt it proff inimesena oleks hoobilt töötu, kui arvuti oleks ise it proff ja inimene oleks sel juhul kõigest tavakasutaja ehk tarbija rollis. Seejuures on huvitav see, et it professionaalsus tekib olukorras, kus keegi proff on loonud olukorra, kus miski on katki ja siis tuleb teine proff ja saab olla seetõttu proff, et lahendab eelmise proffi tehtud vea ehk probleemi.
Sellega tuleb meelde see kuidas Kärna Ärni ehk Sulev Nõmmik pajatas, et Uduveres käib ehitus viies etapis:
1) Suur vaimustus
2) Pikk paus
3) Süüdlaste otsimine
4) Süütute karistamine
5) Kõrvalseisjate autasustamine

It tundub tänapäeval nagu võluvits, mis peaks meid vabastama igasugusest raskest tööst, tegema meid üleöö rikkaks ja kuulsaks ning andma meile suure mõjujõu paljude elude üle. Selles mõttes on see valdkond kujunemas teistpidi ka suurimaks ohuks kogu ühiskonnale, sest lihtne on toota palju prahti ning samas tungib it järjest rohkem ka sõjakolletesse, kus inimesi hävitavad mehitamata droonid.
Seda teadvustades kasvavad seda enam tänapäeva it profile kõrgendatud nõudmised mitte ainult intellektuaalsel tasandis, vaid paljuski ka eetika ja moraali küsimustes, millest pikemalt minu järgmistes kirjutistes.


No comments:

Post a Comment